My Own Wings

I finally got my very own wings.
And now..well..I can do whatever I want,
can go where ever I want, be what ever I want !!!
It`s all in my own hands, literally.
This is freedom, this is independence.
This is M !!!

Kõndisin mööda vihmast nõretava sügisest räämas pargitiigi serval asuvat jalgrada. Sirutasin käe puulatvade vahelt piiluva esimese päikesekiire poole.
Kas tõesti on lõputute hallide räbaldunud pilvekardinate taga tükike heledat taevast, tükike hellust ja headust?

Muidugi on! Olen seda alati teadnud! Iga pilve taga on päike!

Vahel on lihtsalt nii kohutavalt kurnav ja raske oodata, kuni märg ja kõle vihmahoog koos hallide päevadega vaheldub kuivatava päikesepaistega, mis isegi sügises toob välja tema ilusad erkkollased-oranžid värvitoonid ning päikese sooja paituse ninal.

Vaja on kannatust, tõelist kannatust. Aga pilved lähevad, nad alati lähevad.

Kui ma saaks, võtaksin kustutuskummi ja kustutaksin ära kogu halva..halli vihmase lehe säravvalgeks..seejärel maaliksin üles paremasse nurka erkkollase naerusuise päikese. Tõmbaksin helesinised jutid lehe ülemisse serva. Keskele rohelised viirud vertikaalselt paremalt vasakule. Vasakusse äärde paigutaksin tugeva jämeda tüvega tammepuu, mille iidsete juurte vahelt vuliseks läbi sillerdavalt tantsisklev ojake. Pisikese pääsulinnu potsataksin roheliste lehtede vahele, kohevakarvalise oravapoja ronima mööda tammekoort oksaaugu poole. Ojakaldale rukkilillepeenra. Kirevavärvilised liblikad õite kohale ning sinakas-roheliste tiivasirutustega kiilid pilliroovahele.

Siis istuksin, vaikselt, iidse tamme juurtele. Parema jala tõmbaksin tugevalt enda ligi, vasaku sirutaksin varbaidpidi ojasulinasse. Nõjatuksin vastu tammepuud ning hingaksin sisse vee vulinat, liblikate-kiilide lendu, pääsulinnu vaikset istumist ja oravapoisi krabinat.

Hingaksin sisse vabadust. Ja oleksin õnnelik.