Seinamaalid

Ja algas kõik sellest, et eelmises töökohas tuli ülemusele hull idee, et kuna Maarja käib meil kunstikursustel, siis ta peaks baari alumise korruse seintele miskit teemakohalist maalima. Kohaks oli siis Jõujaam. Alguses oli Maarja kahevahel, siiski suht suur asi ju. Ning ega maalimine ei ole joonistamine, mille korral saab valed jooned lihtsalt ära kustutada, rääkimata siis paberi ja seina vahest:D Aga veidi mõelnud ja Maarja otsustas asja ära teha, ennast tuleb siiski proovile panna! Mõeldud-tehtud. Kõigepealt pisikesed kavandid, siis värvipoodi seinavärvi ja pintslite järgi ja voilaa, nädal aega nokitsemist ja kaua tehtud kaunikene. Pärast oli ikka uhke tunne küll, kui all minnes kellelegi maalid silma jäid ja komplimente poetati:)
Järgmine kord juhtus uude kohta kolides, täpsemini töökaaslase juurde. Jube vana tapeet lebotas igavalt seinas ja kuna koguaeg oli nii busy busy, siis tuli mõte, et teeks olemasoleva tapeedigi siis veidi lõbusamaks, kuna nagunii aega ega raha ei olnud, et terves toas see ära vahetada. Kunstikursustelt oli värve ka veel alles ja nii läkski, esimene käik oli ehitustarvete poodi, kust sai sabloon ostetud, hiljem kodus lõikasin ise veel mõned paberist lisaks, ja tulemus oli lahe, ilusad värvilised liblikad peeglilaua ümber. Tuba oli automaatselt rõõmsameelsem. :)

Wings...

Mul on tõsine vaimustus tiibadest: liblika- või linnutiivad, inimestel või loomadel – aga ma suudan alati need sisse tuua. Tiivad on vabaduse sümbol. Ja vabadus on minu jaoks midagi ütlemata tähtsat. Tiivad on näitavad minu jaoks võimalusi, mis asuvad kaugel, kuid milleni on võimalik jõuda, kui on piisavalt tahtejõudu ja visadust. Siit ka vabaduse tähtsus – et teha teoks oma eesmärgid, peab olema vabadus seda teha. Tuleb vaadata enda sisse ja leida see „freedom“, siin alla ei mõtle ma kõrvalisi inimesi, kes ehk „käe ette paneksid“, vaid pigem oma sisemist võitlust. Võitlust selle nimel, et teha omale selgeks sihid ja võimalused, kuidas nendeni jõuda ning siis tuleb sirutada oma tiivad ja lennata, mitte tagasi vaadata, mitte veel kord mõelda, vaid lihtsalt minna ja teha just seda, mida süda soovib, seda, mis on hingele hea. Heh, ja ma võin kinnitada, et kui inimene leiab sihi, tegevuse, selle miski, mis on hingele hea, siis ta tunneb selle kohe ära, sest sel hetkel tunneb ta end justkui kodus. See on maailma parim tunne..
Ja tiivad on lihtsalt midagi imelist, midagi sümboolset, et jõuda sinna, kuhu ma tahan jõuda.
Peale selle on tiivad lihtsalt niivõrd ilusad, jõulised / tugevad, samas nii haprad. Vastandlikkus, mis muudab tiivasirutuse täiuslikuks.
Inglid on selle kõige parimaks väljenduseks või ka näiteks, kuidas kellelegi. Pisikesed kummalised ja salapärased olevused, keda kannavad läbi õhu imeilusad võimsad tiivad, mille jõul lendavad nad kuhu iganes. Lihtsalt täiuslik. Visandades on mõnus lasta fantaasial lennata ja mõelda, et midagi nii täiuslikku on olemas, kasvõi ainult paberil...

Miks nii sünge?

Tagasivaadates oma joonistustele, on väga suur enamus neist sünge alatooniga või lihtsalt sürrealistlikud. Varem ma sellele nii sügavalt mõelnud ei ole, kuid hiljuti hakkasin juurdlema, miks mulle meeldib joonistada süngeid pilte, olles ise samal ajal niivõrd positiivsust hindav inimene.
Ja teate miks?
Seetõttu olengi ma nii positiivse ellusuhtumisega, kuna kogu enda sees oleva negatiivsuse panen ma paberile, ma joonistan oma halvad tunded, tujud, mõtted jms lihtsalt endast välja. Ma ei jaga seda sõnade ja käitumisega kõrvalistele isikutele, vaid ma lihtsalt võtan hetke enda jaoks ja panen nad kõik valgele lehele. Nii puhastan ma ennast negatiivsusest ja mulle jääb see õnnis ja rahulolev tunne, mis positiivse suhtumisega kaasas käib.
Kus juures see ei ole alati nii olnud. Oli ka aeg, kus minu jaoks oli kõik must ja halb ja negatiivne ( see pubekaiga:D), kuid kui nüüd mõelda, siis meeldis mulle joonistada õnnelikke ja rõõmsaid ja ilusaid pilte (mitte, et ma neid enam ei joonistaks:D kuid siis olid valdav enamus sellised) ning mulle tundub, et tol ajal joonistasin ma endast välja kogu positiivsuse.

Joonistamine on tunnete väljendus, täpselt nii nagu mõni inimene luuletab või laulab oma tunnetest, mina joonistan neid. Ja minu puhul on välja kujunenud, et oma negatiivsed tunded panen paberile, samas positiivsed tunded elan ma välja oma käitumise, suhtlemise ja olekuga. Mõlemat sorti tunded leiavad oma rakenduse, ei jää midagi sisse kripeldama ega kogunema. Olen enda jaoks leidnud tee, kuidas tulla toime oma sisemaailmaga ja see läbi olla rahul oma eluga.

Drawing a person

Kui ma hakkasin joonistamisse tõsisemalt suhtuma, vältisin ma esialgu inimeste joonistamist, sest leidsin, et ma lihtsalt ei oska seda. Tegelikult ma olin päris kindel selles. Inimest oli palju raskem joonistada kui koera, kassi või loodust...
Siis ühele hetkel avastasin, et järge mööda hakkasid enamus mu pilte inimesi kujutama. Seejärel hakkasin aina rohkem väljakutseid endale esitama. Endiselt on loomulikult ja elutruult kedagi üsna raske kujutada. Siinkohal!!! - Kõige tähtsam inimese joonistamise juures on silmade ära tabamine. Ega ilmaasjata öelda "They say the eyes are the window to the soul." ;)... Porterid otseselt olen teinud vaid mõned üksikud, kuid kätt on mulle antud, nüüd on vaja vaid harjutada. :)

Maalimine

Maalimine oli midagi, mida ma ei olnud varem absoluutselt teinud. Muidugi kuni 8nda klassini õpetaja antud ülesannete tõttu sai neid guaššvärvidega pilte vorbitud, kuid otseselt enda jaoks ei olnud seda varem juhtunud. Seega esmane õige kokkupuude maalimisega toimus EKA Ettevalmistus-kursustel, esimesel aastal kui Tallinna tulin.
Hahaa..esimene tund oli ka tõsiselt huvitav. Õpetaja astus klassi, osutas kokkuseatud esemete kompositsioonile ja ütles, hakake siis pihta - natüürmort. Mäletan, kuidas juhmilt ringi vaatasin, sest ei teadnud kuidas mismoodi pihta hakata. Kergendusega märkasin, et ma polnud ainuke:D:D
Aga, ei olnud seal hullu midagi, kui otsa lahti sai, jooksis asi päris ladusalt ja nüüdseks olen maalinud juba terve aasta. (H)
Kuigi enamus maalimistöid tuleb teha seoses kooli poolt antud ülesannetega, siis vaikselt olen hakanud ka oma lõbuks pisikesi teoseid vorpima. Eriti meelt mööda on sünnipäeva-kingituseks väiksemõõtmeliste maalikeste tegemine.
Kuid arenguruumi veel on. :)

Beginning

Alguses olin ka mina täiesti tavaline pisike põnn, kellele meeldis võtta värvi- pliiatsid ja nendega värvi- raamatus üle äärte kritseldada, endameelest oli jube ilus, uhke tunne oli kohe, kui terve pildi tehtud sai, mitte ei tulnud poole peal tüdimus peale ja järgmist sodima ei hakatud. Heh, tihti oli pool värviraamatust nõnda värvitud, et igal pildil oli paar värvilist kriipsu ja needki äärmiselt ebasobivates kohtades- kui nüüd tolleaegseid kunstiteoseid vaadata. Aga väikese laspe jaoks oli see suur asi. Armas.. :)
Ma tegelikult ei mäletagi, kas joonistamine väiksena ka minu jaoks niivõrd oluline oli, kui praegu.. aga kindel on see, et asi on geenides:D
Emal on nii kaua kui ma mäletan olnud supperilus käekiri, ja tema kooliaegsed vihikud oma täisjoonistatud servadega - oi kuidas mulle meeldis neid väiksena vaadata, ma võisin neid vaatama jäädagi:D
Ja tõeliselt hea käega isa, tema kõrvetatud pildid puuplaatidel, millest üks mul siiamaani kodus olemas ja mõned rippumas vanaemal seinal. Tal oli võimalus minna kunstikooli, kuid ta ei teinud seda. aga anne ei ole kuhugi kadunud.
Kaks geeniust minu jaoks - ema ja isa - tänu Teile ma täna joonistan! :)

Eks edaspidi, koolis käies, ma ikka kritseldasin vihiku servadesse ja päeviku vabadele kohtadele, kus parasjagu õppimist kirjas polnud. Ja käisid minu pisikesed teosed ka koolis näitustel, kuid alles gümnaasiumis hakkasin ma kunsti tõsisemalt suhtuma. Siis mõistsin, et see on midagi, millega ma tahan kogu oma ülejäänud elu siduda. Midagi, millega saan ennast tõestada, endale ja teistele. Midagi, mis annab mulle rahulolu.
..and it feels good! (H)

Õnnelik inimene

Mõtlen vahel, et ma olen ikka üks õnnelik inimene!
Mis teeb inimese õnnelikuks? Mina leian, et inimene on õnnelik siis, kui tal on olemas see miski, mille olemasolu korral pole miski muu otseselt oluline, sest see MISKI on kõige muu aluseks..
..Ja mina olen õnnelik inimene, sest mul on olemas see MISKI. Minu jaoks on see KUNST.
Joonistamine on tegevus, mille korral kõik muu kaotab tähtsuse, muud maailma ei ole olemas, olen oma enda isiklikus paberi-ja-pliiatsi maailmas, võib isegi öelda, et oma isiklikus mullis. Ma vaatan, kuidas puhtale valgele lehele tekib vaikselt midagi uut, midagi ilusat, tähendusrikast, midagi minu.. See on parim tunne EVER. Teha oma kätega midagi, näha ja katsuda tulemust.
..joonistamisrõõm..


Miks on joonistamine, kunst kui selline, mulle niivõrd tähtis?
See on midagi, mida tehes, pole minu jaoks paremat enesetunnet. Need on hetked minu enda jaoks. Isegi kui keegi tellib mõne pildikese, kingituseks või endale, ei tee ma neid tellijate jaoks, ma joonistan need endale. Valmis saades annan küll ära, aga see pilt, iga joon, varjutus ja tahmane näpujälg sel lehel on minu ja iga pliiatsitõmme on jaoks eriline. Iga liigutusega arenen ma edasi, iga liigutusega saan uusi mõtteid, iga liigutus on millegi uue algus, kas kohe või edaspidi mõne uue tööga.
Ma tunnen, joonistamine, maalimine, meisterdamine - kunst - see on miski, milleta ma elada ei saaks. See on see, mis annab minu elule mõtte. Ja kui on olemas elu mõte, kui sa tead, mida sa tahad, siis sa oledki õnnelik inimene!
Ma olen üks õnnelik inimene!

This is My World. This Is Mimi`s World.

Avastan ka blogide maailma. Mõtlesin, et tahaks ka oma töid ja tegemisi jäädvustada, kuid tavalised pildialbumitele mõeldud leheküljed ja orkuti-laadsed website`id jäävad kuidagi liiga tavaliseks. Ja siin ma siis nüüd olengi.
See lehekülg siin on pühendatud for the passion of mine!