Beginning

Alguses olin ka mina täiesti tavaline pisike põnn, kellele meeldis võtta värvi- pliiatsid ja nendega värvi- raamatus üle äärte kritseldada, endameelest oli jube ilus, uhke tunne oli kohe, kui terve pildi tehtud sai, mitte ei tulnud poole peal tüdimus peale ja järgmist sodima ei hakatud. Heh, tihti oli pool värviraamatust nõnda värvitud, et igal pildil oli paar värvilist kriipsu ja needki äärmiselt ebasobivates kohtades- kui nüüd tolleaegseid kunstiteoseid vaadata. Aga väikese laspe jaoks oli see suur asi. Armas.. :)
Ma tegelikult ei mäletagi, kas joonistamine väiksena ka minu jaoks niivõrd oluline oli, kui praegu.. aga kindel on see, et asi on geenides:D
Emal on nii kaua kui ma mäletan olnud supperilus käekiri, ja tema kooliaegsed vihikud oma täisjoonistatud servadega - oi kuidas mulle meeldis neid väiksena vaadata, ma võisin neid vaatama jäädagi:D
Ja tõeliselt hea käega isa, tema kõrvetatud pildid puuplaatidel, millest üks mul siiamaani kodus olemas ja mõned rippumas vanaemal seinal. Tal oli võimalus minna kunstikooli, kuid ta ei teinud seda. aga anne ei ole kuhugi kadunud.
Kaks geeniust minu jaoks - ema ja isa - tänu Teile ma täna joonistan! :)

Eks edaspidi, koolis käies, ma ikka kritseldasin vihiku servadesse ja päeviku vabadele kohtadele, kus parasjagu õppimist kirjas polnud. Ja käisid minu pisikesed teosed ka koolis näitustel, kuid alles gümnaasiumis hakkasin ma kunsti tõsisemalt suhtuma. Siis mõistsin, et see on midagi, millega ma tahan kogu oma ülejäänud elu siduda. Midagi, millega saan ennast tõestada, endale ja teistele. Midagi, mis annab mulle rahulolu.
..and it feels good! (H)