Tagasivaadates oma joonistustele, on väga suur enamus neist sünge alatooniga või lihtsalt sürrealistlikud. Varem ma sellele nii sügavalt mõelnud ei ole, kuid hiljuti hakkasin juurdlema, miks mulle meeldib joonistada süngeid pilte, olles ise samal ajal niivõrd positiivsust hindav inimene.
Ja teate miks?
Seetõttu olengi ma nii positiivse ellusuhtumisega, kuna kogu enda sees oleva negatiivsuse panen ma paberile, ma joonistan oma halvad tunded, tujud, mõtted jms lihtsalt endast välja. Ma ei jaga seda sõnade ja käitumisega kõrvalistele isikutele, vaid ma lihtsalt võtan hetke enda jaoks ja panen nad kõik valgele lehele. Nii puhastan ma ennast negatiivsusest ja mulle jääb see õnnis ja rahulolev tunne, mis positiivse suhtumisega kaasas käib.
Kus juures see ei ole alati nii olnud. Oli ka aeg, kus minu jaoks oli kõik must ja halb ja negatiivne ( see pubekaiga:D), kuid kui nüüd mõelda, siis meeldis mulle joonistada õnnelikke ja rõõmsaid ja ilusaid pilte (mitte, et ma neid enam ei joonistaks:D kuid siis olid valdav enamus sellised) ning mulle tundub, et tol ajal joonistasin ma endast välja kogu positiivsuse.
Joonistamine on tunnete väljendus, täpselt nii nagu mõni inimene luuletab või laulab oma tunnetest, mina joonistan neid. Ja minu puhul on välja kujunenud, et oma negatiivsed tunded panen paberile, samas positiivsed tunded elan ma välja oma käitumise, suhtlemise ja olekuga. Mõlemat sorti tunded leiavad oma rakenduse, ei jää midagi sisse kripeldama ega kogunema. Olen enda jaoks leidnud tee, kuidas tulla toime oma sisemaailmaga ja see läbi olla rahul oma eluga.
No comments:
Post a Comment