Wings...

Mul on tõsine vaimustus tiibadest: liblika- või linnutiivad, inimestel või loomadel – aga ma suudan alati need sisse tuua. Tiivad on vabaduse sümbol. Ja vabadus on minu jaoks midagi ütlemata tähtsat. Tiivad on näitavad minu jaoks võimalusi, mis asuvad kaugel, kuid milleni on võimalik jõuda, kui on piisavalt tahtejõudu ja visadust. Siit ka vabaduse tähtsus – et teha teoks oma eesmärgid, peab olema vabadus seda teha. Tuleb vaadata enda sisse ja leida see „freedom“, siin alla ei mõtle ma kõrvalisi inimesi, kes ehk „käe ette paneksid“, vaid pigem oma sisemist võitlust. Võitlust selle nimel, et teha omale selgeks sihid ja võimalused, kuidas nendeni jõuda ning siis tuleb sirutada oma tiivad ja lennata, mitte tagasi vaadata, mitte veel kord mõelda, vaid lihtsalt minna ja teha just seda, mida süda soovib, seda, mis on hingele hea. Heh, ja ma võin kinnitada, et kui inimene leiab sihi, tegevuse, selle miski, mis on hingele hea, siis ta tunneb selle kohe ära, sest sel hetkel tunneb ta end justkui kodus. See on maailma parim tunne..
Ja tiivad on lihtsalt midagi imelist, midagi sümboolset, et jõuda sinna, kuhu ma tahan jõuda.
Peale selle on tiivad lihtsalt niivõrd ilusad, jõulised / tugevad, samas nii haprad. Vastandlikkus, mis muudab tiivasirutuse täiuslikuks.
Inglid on selle kõige parimaks väljenduseks või ka näiteks, kuidas kellelegi. Pisikesed kummalised ja salapärased olevused, keda kannavad läbi õhu imeilusad võimsad tiivad, mille jõul lendavad nad kuhu iganes. Lihtsalt täiuslik. Visandades on mõnus lasta fantaasial lennata ja mõelda, et midagi nii täiuslikku on olemas, kasvõi ainult paberil...